Kindlasti on selliste vaadete põhjus ka üha suurem usaldamatus börside vastu. 2008. aasta finantskriis tõi paljudele vara kaotuse ja viis börsiindeksid langusesse. Usaldamatust suurendas ka see, et seoses kriisiga tuli ilmsiks palju petiseid – Bernard Madoff, kelle petuimpeerium oli üle 50 miljardi dollari suur, ning pangad, mis müüsid klientidele keerulisi väärtpabereid, millel puudus lõpuks igasugune väärtus.
Seega, ilusas pakendis müüdi mädaõunu. Inimesed sõid neid heauskselt, kuid halb maitse on paljudel veel siiamaani suus.
Mida me tegelikult vajaks?
Tegelikult vajaks me seda, et inimesed ei näeks kahte äärmust – väärtpabereid kui loteriid või vaesumise instrumenti. Vaja oleks tõsta rahva teadlikkust finantsasjade ja aktsiaturgude kohta. Samuti oleks vaja suurendada börsiinstrumentide läbipaistvust, ja siin saavad kaasa aidata finantsjärelevalveasutused.
Vaja oleks tuua usaldus börsidele tagasi. Et väärtpaber oleks tarbijate hulgas populaarne kaup, mida kõlbaks n-ö riiulile välja panna. Ainuüksi Tallinna börs on tõestanud, et paarikümne aastaga saab turgudel oma raha jätkusuutlikult kasvatada.
Uute investorite meelitamiseks võiks viia ka riigifirmad börsile. Kui näiteks Eesti Energia puhul võiks vastu vaadata julgeolekurisk, siis ei peaks viima riigifirmasid 100%-liselt börsile, piisaks ka väiksematest osadest, et jämedam ots ettevõttes jääks ikka riigi kätte.
Kui ka see ei peaks inimesi veenma investeerima, siis vaadake mind – olen üle kümne aasta investeerinud aktsiaturgudele, olen näinud kriise ja krahhe, kuid vaatamata sellele on mu portfelli väärtus neljakordistunud!